Liivia Kivilo raamatust selgub, et kinnaste esimesi kujutisi oli näha juba Egiptuse reljeefidel! Vanim teadaolev kinnas aga tulnud lagedale vaarao Tutanchamoni haua avamisel – millest tuleneb, et vanim teadaolev sõrmkinnas on vähemasti 3500 aasta vanune. No või siis oli see olemas 3500 aastat tagasi, sest ma ei tea mis temast tänaseks saanud on.
3-4 sajandil kootud kindaid Egiptuses varrastel – ma küll ei tea kes seda vaatamas käis, aga ju on siis mõni sellinegi silmkoeline kinnas leitud.
Edasi sai kinnastest osa religioossest ametiriietusest. Ma arvan see on mõistetav kah, eks kirikuisadel tuli ju igasugu rahavst siiski ka käega katsuda. Kuningad võtsid kindad kandmisele ilmselt rohkem edevuse pärast, nende tarvis kaunistati kindaid pitsi, pärlite ja muu hea ning paremaga.
Kui lihtne inimene võiks arvata et kinnas on läbi aegade olnud tarvitusel külma kaitseks – no nagu meie kliimas – siis vot ei ole midagi. Näiteks oli kinnas väga hea kaitse ka löökide eest võitluses, sellised kindad tehti paksust nahast ja kaitsti veel lisaks metallplaatidega. Samas teise inimese silmnägemise ees kindaga vehkides võis vabalt duellile sattuda…
Samas kui kinda ulatas neil kaugetel duelli-aegadel kaunis daam härrale, tähendas see hoopis tema tunnete kinnitamist, no ilmselt nende õrnemate tunnete ikka. Igaljuhul oli 12 sajandiks vähemasti Prantsusmaal erinevatel eesmärkidel kinnastega juba sel määral ringi vehitud, et vajalikuks osutus kindameistrite tsunfti loomine.
Eestis olla kindaid algselt nahast ja tugevast riidest õmmeldud. Erilise konksu abil torgiti valmis nõelkindad, no ma arvan midagi viltkinnaste sarnast äkki? Või on siin juttu nõeltehnikast? Valgest lõngast nõelkinnaste kaunistuseks kasutati värvilisi narmaid, triipe.
Silmuskoe kohta meite juures olevat andmed 17 sajandi lõpust, algul laba-, hiljem juba ka sõrmkinnaste kohta. Küla- või kirikukindad olnud peened, töökindad vanutatud.
No nagu ka vist kõik muud teadaolevad riide ja muidu praktilised esemed pidid ka kindad kandjat kurja eest hoidma, mistõttu kablutatud ka suvel ringi kinnas ikka igaks-juhuks vöö vahel.. Ma vahel mõtlen et kogu see jutt kurja eest kaitsmise kohta – nojah, kui see kõik tõsi on siis on, mida meie ajaloolise rõivastuse religioosse tähenduse kohta väidetakse, siis on küll imelik et mõni esivanem üldse õnnetusse juhtus, või et siis ülejäänud esivanemad ei hakanud ka arvama et asi ei tööta?? Vot ei tea. Mulle miskipärast meeldib mõelda et mõni neiu tikkis ennemuiste lillekese rõõmu pärast särgile, mitte ainult suurest hirmust… aga ok, see jutt kisub kindast eemale.
Aga neiude elu oli raske ka samal teemal jätkates. Nimelt oli kinnastel tähtis koht ka meie pulmakommetes. Vaesed neidu pidid omama ikka kuhjade kaupa kindaid ja neid siis enne pulmi ja sündmuse käigus laiali jagama enam-vähem kõigile kelle nägu tuttav ette tuli. Juba kosjaviina vastu võtmisel sai isamees pudelikaela küljest esimese paari. Peiukoju sõites seoti paar või kaks kindaid hobuserangide külge, andmaks need vastutulevale kerjusele või ka hobuse lahtirakendajale. Kindad sai peiu väike sugulane veimevaka avamise eest, kusjuures kindapaar pidi veel ka kirstu peal lebama – no et kuri jälle sisse ei pääseks. Uude koju jõudnud, läks juba lausa loopimiseks – pruut asetas kindad lauta, aita, talli ja kes teab veel kuhu…
Veel möödunud sajandil oli kohati kombeks matta surnu kinnastega, kindaid jagati ka surnu pesijatele, seda siis surnu tagavarast.
Meditsiinilises mõttes arvati kinnastest kasu olevat kõhuvalu vastu – kuumad kaerad kinda sisse ja ja siis sellega muljuda kõhtu 9 korda. Juukseid lõigata kindas käega, kasvavat pärast parmeini. M ei tea kas juuksurid on asunud kuskil kummikindaid kaustama, aga kui on siis teate mille pärast.
Ja muide – tuttavad kohtuga kokku puutuvad inimesed! Kohtus õiguse saamiseks tulnud panna kätte kindad, millesse kootud 9 lamba kolmest eri kohast pügatud villa! Iseäranis ropu raha eest võin ma teile selliseid kindaid täitsa tootma hakata, küll ma leian need lambad kah! Muigi kui te ise ei usu, ega siis ei aita kah nagunii, sõltumata mulle makstud summast.
Vot sedapalju kinda juttu.
Sel sügisel tuldi Isetegijas välja kirikinda projektiga. Ei tea mis see on, aga lapsest saati on väljamaised ajad minu hinegele ikka armsamad olnud, nii ka seekord. Meie oma hiiglasuure mustrivaru juures hakkasin mina ikka otsima norrakate selbuvotterite mustreid, eriti huvitav tundus mulle nende kiiluga pöial. Mida muide pole üldse raske teha. Mustrid on norrakatel suht hästi peidetud, aga mõned sain ikka pika surfamise peale kätte ja kaks paari on tänaseks valmis kah. Nüüd mõtlen kas osta nende mustriraamat tellida või mitte, kolmsada krooni ja peale. Samas hirmsasti tahaks. No ma veel mõtlen.
Aga siin on siis netist leitud mustritega kindad.
See paar sai Pätakale, ma väga loodan et sel ei ole miskit varjatud tähenudst – no nagu näiteks pruudi-kinnas või midagi sellist. No midagi mis peatsetele pulmadele vihjaks. Vot huvitav on inimese , eriti ema elu on ju, praegu loodad et pulmad alles kaugel, siis mõne aasta pärast võibolla vehid hunnikutega sihukesi kindaid teha et miskigi kalli tütre tanu alla aitaks…
A ma tegin teise paari veel, tegelt tahtsin endale teha aga ega ma ei hakka ju proovilappi tegema. Selgus et said õige suured teised, nii et Kõrvik sai kogemata kah kindad.
Tegelikult tuleb lõpetuseks tõdeda, et ei saanud üldse keegi mingeid kindaid, sest lõngakas valisin miski Margaretha nimelise, äkki Read Heart sarjast? Kena pehme oli, nüüd on Pätakas kinnastega nädala ringi jooksnud ja need tuterdavad mis kole. Seega tuleb uued teha ja ikka villasest, no ehk saavadki vähe kabedamad.
